Watch Stats 1.2.9 by Matej Koval

AIDS – ülemaailmne pettus

PDF
( 0 Голосов: )

 


Irina Mihailovna Sasonova on 30 aastase staažiga arst, mitmete aidsiteemaliste raamatute autor, tõlkinud Dr. Peter Duesbergi raamatud „Inventing the AIDS virus” „AIDSi viiruse leiutamine“  Regnery  Publishing,  Inc.,  Washington,  D.C.  Ja  „Infectious  AIDS:  Have  We  Been Misled?” „Nakkuslik AIDS: kas meid on eksiteele viidud?” North Atlantic Books, Berkeley, California.

Sasonova kogus selle probleemi kohta tohutu materjali, sealhulgas teadusliku informatsiooni, mis lükkab  ümber „XX sajandi katku” teooria, millise nimetuse andis sellele ungari teadlane Antal Makk.

 

Pravda Ru korrespondent esitas Irina Sasonovale meid kõiki huvitavaid küsimusi:

 

Irina Mihailovna, teada on, et esmane info AIDSist, mis NSV Liitu saabus, oli esmaselt Elistast, seejärel Rostovist ja Volgogradist. Sellest möödunud veerand sajandi jooksul on meid hirmutatud kogu inimkonda haarava pandeemiaga ja anti lootust peatselt avastatavate vaktsiinidega. Ja äkki: teie raamat: see pöörab pea peale kogu ettekujutuse AIDSist. Kas AIDS on tõesti maailmamastaabiline meditsiiniline müstifikatsioon?

 

 

AIDSi viiruse olemasolu oli „seaduslikult tõestatud“ USA-s umbes 1980. a, millele järgnes rida sellekohaseid artikleid. Kuid juba siis rääkis akadeemik Valentin Pokrovski sellest, et seda oleks veel vaja tundma õppida ja kontrollida. Ei tea, kuidas Pokrovski seda edasi uuris, kuid 25 aasta jooksul ilmus maailmas hulganisti  teaduslikke töid, mis eksperimentaalselt ja kliiniliselt lükkasid ümber AIDSi viirusliku päritolu teooria. Näitena  toon mõned neist: Austraalia teadlastegrupi tööd Elen Papagopulose juhtimisel, teadlaste tööd California professori Peter Duesbergi juhtimisel, Ungari teadlane Antal Makk, kes töötas paljudes Euroopa riikides ja Aafrikas ning juhtis kliinikut Dubais. Selliseid teadlasi on maailmas üle 6000. Need on tuntud ja teadmistega  spetsialistid, kaasaarvatud Nobeli preemia omanikud. Lõpuks, sellest, et nn immuunsusdefitsiidi viirust  inimesel pole kunagi avastatud, seda tunnistasid ka selle viiruse avastajad“ Luc  Montagnier Prantsusmaalt ja Robert Gallo Ameerikast.

 

Sellegipoolest jätkub ülemaailmne pettus...

 

 

Väga tõsised jõud ja rahad on sellesse protsessi kaasatud. Seesama Antal Makk rääkis 1997. aastal Budapesti kongressil detailselt ameerika võimude loodud aidsitööstuse ideest, kuhu kuulub palju valitsuse ja valitsusväliseid asutusi ja teenistuste esindajaid, farmaatsiafirmasid, erinevaid AIDSi vastu võitlemise ühinguid ja isegi AIDSi alane meedia ja reklaam.

 

Kas te ise olete püüdnud seda müstifikatsiooni lammutada?

 

 

Enda tagasihoidlike võimaluste piires olen avaldanud kaks raamatut, rida artikleid, esinenud raadios ja teleprogrammides. 1998. aesitasin ma AIDSi teooria vastaste vaatenurga parlamendi kuulamistel „Vältimatutest meetmetest võitluses AIDSi levikuga“ Riigiduumas.

Vastuseks kuulsin ma ...kõigi kohalviibijate vaikimist, sealhulgas vaikisid ka Venemaa Tervishoiuakadeemia  president  Valentina  Pokrovskaja  ja  tema  poeg   AIDS-i  vastu  võitlemise  ja profülaktika Keskuse juht Vadim Pokrovski. Aga edasi selle meditsiiniharu finantseerimine suurenes. Sest AIDS on ju meeletu äri.

 

See tähendab, et sajad teaduslikud tööd, meditsiinilised uuringud, tõesed faktid, mis lükkavad ümber AIDSi surmava viiruse teooria, neid lihtsalt ignoreeritakse? Milles on siin trikk?

 

Asja olemus on lihtne. Seletan lihtsale inimesele arusaadavas keeles. Keegi ei räägi sellest, et AIDSi pole. See  pole päris täpne. AIDS omandatud immuunsuspuudulikkuse sündroom inimesel on olemas. See on olnud, on ja jääb. Kuid seda ei põhjusta viirus. Järelikult nakatuda sellesse hariliku „nakatumise“ mõistes on  võimatu. Kuid seda, kui soovite, on võimalik „saada“. Immuunsuspuudulikkusest me teadsime juba ammu. Kõigile meditsiinitudengitele, kui AIDSist  polnud  veel  juttugi,  räägiti  juba  30-40  aastat  tagasi,  et  immuunsuspuudulikkus  on kaasasündinud  või  omandatud.  Me  teadsime  kõiki  haigusi,  mida  nüüd  AIDSi  nimetuse  alla koondatakse.

Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni versiooni järgi nimetatakse täna AIDSiks selliseid varemalt tuntud haigusi nagu hingetoru-, bronhide-, kopsude- ja söögitoru kandidoosi, krüptosporidioosi,  salmonelloosi,  septsitseemiat,  kopsu  tuberkuloosi,  tavalist  herpest,  tsütomegalo- viiruse infektsiooni (teiste organite, peale  mfisõlmede, neerude, põrna), invasiivset emakakaelavähki, väsimuse sündroomi jne.

Spekulatsioon aidsiprobleemi ümber on suurim kaasaja meditsiinituru pettus. Nõrgendatud immuunsusseisund ehk immuunsusdefitsiit on meedikutele tuntud juba ammustest aegadest. On immuunsuspuudulikkuse sotsiaalseid põhjusi: vaesus, nälg, narkomaania, jne. Osa põhjusi on ökoloogilised.

Igal konkreetsel juhul vajab nõrgenenud immuunsus kohusetundlikku ja põhjalikku haige uurimist  immuunsusdefitsiidi põhjuste väljaselgitamiseks. Kordan: omandatud immuunsuspuudulikkus oli, on ja jääb.  Samuti, nagu olid, on ja jäävad haigused, mis tekivad nõrgenenud immuunsuspuudulikkusest.

Ükski arst, ükski teadlane ei saa seda eitada ega eitagi. Tahan, et inimesed mõistaksid üht: AIDS pole nakkushaigus ega ole ühegi viiruse tekitatud. Siiani pole teaduslikke tõestusi immuunsusdefitsiidi viirusest inimesel, mis põhjustab AIDSi. Tsiteerin üleilmset autoriteeti Cary Mullist, biokeemikut, Nobeli laureaati: „Kui on olemas tõestus, et HIV tekitab AIDSi, siis peavad olema teaduslikud dokumendid, mis kõik koos või eraldi demonstreeriks seda fakti suure tõenäosusega. Pole mitte mingisugust sellist dokumenti”.

 

Irina Mihailovna, vabandage naiivsust, kuid inimesed ju surevad HIV-infektsiooni diagnoosiga!?

 

 

Toon ühe konkreetse näite:

Irkutskis haigestus  tüdruk.  Talle  väljastati  HIV-positiivne  test  ja  pandi  diagnoosiks  HIV infektsioon.   Alustati  ravi.  Antiretroviirusravi  talus  tüdruk  halvasti.  Iga  evaga  fikseeriti halvenemine.  Pärast  tüdruk  suri.  Lahkamine  näitas,  et  kõik  ta  organid  olid  tuberkuloosist nakatunud. Tüdruk suri lihtsalt sepsisest, mis  oli põhjustatud tuberkuloosikepikestest. Kui talle oleks diagnoos õigesti pandud tuberkuloos ja ravitud mitte antiretoviiruselistevastaste vaid tuberkuloosivastaste preparaatidega, võiks ta elada.

Minu mõttekaaslane Irkutski patoanatoom Vladimir Agejev on AIDSi probleemide uuringutele pühendanud 15 aastat. Ta lahkas surnuid, kellest enamus olid olnud arvel Irkutski AIDSi Keskuses  kui  HIV-positiivsed  ja  avastas,  et  kõik  nad  olid  narkomaanid  ja  surid  peamiselt hepatiiti ja tuberkuloosi. Sellel  kodanike kategoorial HIVi jälgi ei avastatud, kuigi idee järgi peaks iga viirus organismi oma jälje jätma.

Mitte keegi maailmas pole veel näinud AIDSi viirust. Kuid see ei takista asjast huvitatuid isikuid võitlemast avastamata viirusega. Kusjuures, võidelda ohtlikul moel. Asi on selles, et antiretroviirusravi, mis peaks võitlema HIV-infektsiooniga, tegelikult TEKITAB immuunsusdefitsiiti, sest tapab valikuta kõiki rakke ja eriti luuüdi, mis vastutab immuunsussüsteemi rakkude tootmise eest. Ravim AZT (Zidovudine Retrovir), millega AIDSi praegu ravitakse, leiutati ammu-ammu tagasi vähi raviks  (70-ndatel aastatel), kuid ei juletud seda kasutada, tunnistades selle prepa- raadi erakordset mürgisust.

 

Kas AIDSi diagnoosiohvritest saavad tihtipeale narkomaanid?

 

 

Jah, sest narkootikumid on immuunsusrakkudele mürgised. Immuunsussüsteem laguneb narkootikumidest, mitte viirustest. Narkootikumid lagundavad maksa, mis inimese organismis täidab paljusid funktsioone. Maks teeb kahjutuks mürgiseid aineid ja osaleb paljudes vahetustoimingutes. Haige maksaga haigestud kõigesse - millesse  iganes. Narkomaanidel areneb tihedamini mürgise ravimi tõttu hepatiit (kollatõbi ehk maksapõletik). AIDS võib areneda samuti narkootikumidest, kuid see pole nakkuslik ega kandu inimeselt inimesele. Teine asi on, kui juba saadud immuunsusdefitsiidi  tõttu  võivad  meil  ilmneda  igasugused  nakkushaigused,  mida  saab  edasi kanda teisele inimesele – sealhulgas B hepatiit ja juba ammu uuritud Botkini haigus – A hepatiit.

 

Kuid ka mittenarkomaanile pannakse HIV infektsiooni diagnoos. On siis võimalik nii lihtsalt lollitada miljoneid inimesi?

 

Kahjuks pannakse mittenarkomaanidele samuti HIV-infektsiooni diagnoos. Mõned aastad tagasi üks mu tuttav, noor naine, erialalt arst, küsis minult: „Kuidas siis nii, Irina Mihailovna? Kogu maailm räägib AIDS-ist, kuid teie eitate?”

Mõne aja pärast sõitis ta mere äärde. Tagasi tulles avastas ta oma nahalt mingid laigud. Analüüsid vapustasid teda ta osutus samuti HIV-positiivseks. Hea, et ta tundis meditsiini ja lasi end kontrollida Immunoloogia Instituudis. Ja talle, kui arstile, öeldi seal, et 80% nahahaigustest annavad HIV-positiivse reaktsiooni. Ta ravis end terveks ja rahunes. Kuid saate aru, mis oleks võinud juhtuda, kui tal poleks olnud seda võimalust (arstiharidust ja lisainfot)?

 

Andis ta HIV-i analüüse hiljem?

 

 

Andis. Ja see oli negatiivne. Kuigi sellistel juhtudel võivad analüüsid jääda positiivseks, võivad teised antikehad üle reageerida ja sel juhul pannakse teile ikkagi HIV-infektsiooni diagnoos.

 

Ma lugesin Barcelona 2002. a juunikonverentsi infost, et HIV-i pole kunagi avastatud... 

 

Jah. Sellest rääkis Barcelona konverentsil teeneline patoloogia professor, 30 aelektronmikroskoopiaga  tegelenud  Etienne  de  Harvey.  Auditoorium  oli  vaimustuses  moodusest,  kuidas Harvey täpsustas tehnilisi  võimalusi elektronmikroskoobiga fotografeerimast olematut AIDSi viirust.

Siis ta selgitas, et kui HIV tõepoolest eksisteeriks, siis oleks lihtne selle identiteet eraldada. Aga kuna pole  viirust, siis ei saa olla ka mingeid diagnostilisi teste, valmistatud justkui selle viiruse osakestest. Pole viirust, pole ka osakesi. Valgud, millest diagnoostestid antikehade avastamiseks koosnevad, pole müütilise viiruse koostisosadeks. Järelikult, nad pole ka mingile viirusele osutajaks vaid annavad valepositiivse tulemuse juba  kehas olemasolevatele antikehadele, mis tekivad inimesel igasuguse kaitsepookimisega ning paljude, juba meditsiinis tuntud haigustega. Valepositiivne test võib olla ka rasedusel, millega saab seostada viimase aja naiste HIV- positiivsuse „tõusu”.

 

Muide, miks rasedaid sunnitakse andma HIV testi?

 

 

Mind paneb see küsimus samuti väga muretsema. Sest kui palju tragöödiaid! Hiljuti: kahe lapse ema ootab kolmandat last. Ja äkki on ta HIV positiivne. Šokk. Õudus. Kuu aja pärast teeb see naine uuesti testi ja kõik on normis. Kuid mitte keegi ei suuda üheski maailma keeles kirjeldada seda, mida see naine selle kuu ajaga üle elas. Seepärast tahan, et muudetakse ära rasedatele HIV testi kohustus (kuigi seadus seda tegelikult rasedatelt ei nõuagi, kohustuslik testimine on isegi keelatud). Teades kõike seda, öelge, naisele, kel on planeeritud ja soovitud rasedus, miks peaks ta andma HIV-i analüüsid? Kuid naiste nõuandlas keegi rasedalt nõusolekut ei küsigi. Talt lihtsalt võetakse verd ja koos teiste uuringutega tehakse ka HIV-i test (kolm korda raseduse jooksul), mis mõnikord on valepositiivne. Selline on tõde! Kellelegi on see väga kasulik!

 

Ja siiski jääb alles arusaamatus...

 

 

Tõepoolest, mõnikord võib vallata isegi professionaali arusaamatus, kui ta tutvub maailma aidsistatistikaga. Näide: Igaaastane ÜRO aruanne „aidsiepideemia areng“, numbrid, protsendid, näitajad. Ja kusagil pisitilluke lisakirje, esmapilgul tähtsusetu “...ei garanteeri informatsiooni tõepärasust ega kanna  vastutust kahju eest, mis võib seda informatsiooni kasutades tekkida.  Kuid  milleks  siis  ülejäänud  informatsioon,  kui  on  sellised  sõnad?  Milleks  kulutada miljardeid uuringutele ja AIDSi haigestumuste kontrollile? Ja kuhu läheb AIDSiga seotud raha?

 

AIDSiga võitlemise ja profülaktika keskuse juhi andmetel oleks eelmise sajandi lõpu ennustuste kohaselt pidanud Venemaal olema 800 000 AIDSi haiget?

Sellist haigestumust pole ka tänaseks. Sealjuures eksisteerib segadus: AIDS või HIV? Ja igal aastal  korrutatakse haigestunute arvu kümnega koefitsient, mis mõeldi välja Ameerika Haigestumiste Kontrolli ja Profülaktika Keskuses. Sealt lähtub peale AIDSi veel „hullu lehma tõbi”,„linnugripp“, „seagripp!“. Täielik sonimine! Nad kutsuvad meid üles võitlema infektsioonidega. Kuid millega võidelda? Tegelike või väljamõeldud infektsioonidega?

 

 Irina Mihailovna, öelge otse; kas võib endale süstida HIV-positiivset verd ja mitte muretseda?

 

Seda on juba tehtud. 1993 aastal süstis USA doktor Robert Villner enda organismi HIV-positiivset verd. Kui talt küsiti, miks ta oma eluga riskib, vastas doktor: „Ma teen seda selleks, et lõpetada suurim surmav vale meditsiini ajaloos”. Ma kirjutasin sellal retsensiooni ta raamatule„Surmav vale“

 

 Meedias ilmuvad küllalt tihti avaldused aidsivastase vaktsiini leiutamisest...

 

 

Mulle meeldib  alati  selliseid  teateid  lugeda.  Meditsiinialastes  artiklites  viitavad  autorid sellele, et klassikaline Pasteuri vaktsiini loomise meetod ei taha kuidagi tulemusi anda. Seepärast ei annagi tulemusi, et vaktsiini loomiseks puudub üks, kuid peamine detail algmaterjal nimega „viirus“. Ilma selleta, kuivõrd imelik see ka poleks klassikaline vaktsiini loomise meetod ei tööta. Kaasaegse  mikrobioloogia ja immunoloogia alusepanijale Louis Pasteurile (XIX saj) ei viirastunud ilmselt isegi hirmsaimas unes, et inimesed, nimetades end teadlasteks, üritavad luua vaktsiini  olematu  viiruse  vastu,  ise  seejuures  arutledes,  et  meetod  ei  tööta.  Niivõrd,  kui  on müütiline viirus ise, on müütiline ka selle vastu vaktsiini loomise idee. Mittemüütilised pole vaid meeletud rahad, mis sellele avantüürile eraldatakse.

 

 AIDS

 

Itaalia teadlane Luigi Manzi: „AIDS pole arstide ja viroloogide probleem vaid ebateaduse terrorism.”

 

 

Lõpuks on sellele haisvale söödakünale, mida „AIDSiga võitluseks” nimetatakse, antud hoop ka poliitlaagri poolt! LAVi president Tabo Mbeki toetas ausat teadlast Peter Duesbergi, kes juba 10 aastat tõestab maailmale, et AIDSi pole. Mbeki kutsus Duesbergi LAVi tööle, et seista vastu Ülemailmse Tervishoiuorganisatsiooni sekkumisele, kes väidab, et 10% LAVi elanikest on HIV-positiivsed.

Numbrid on laest võetud, kuid nende numbritega „lüpstakse” suurt raha. AIDSi avastamisest alates on USA kulutanud sellele 50 miljardit dollarit. 2 miljardit dollarit aastas saab Kontrolli ja Profülaktika Keskus, mille kontoris sündis see müüt – AIDS.

USA arst Gottlib tõi 1981. aastal kasutusse mõiste „immuunsuspuudulikkuse sündroom“, lühidalt inglis keelest AIDS. Gottlib lõi selle termini, jälgides viit patsienti homoseksualisti. Kõik viis olid narkomaanid, tarvitasid aktiivselt opiaate ja olid ägeda immuunsuspuudulikkusega. Kuid mis puutub siia epideemia? Selgub, et algselt polnudki mingist epideemiast juttu! Gottlib ja teised arstid kasutasid seda terminit kui mptomi iseloomustust. Näiteks räägiti, et tuberkuloosi kulgemine  haigel  kaasnes  AIDSiga,  so  immuunsussüsteemi  lagunemisega.  See  on  sama  kui öelda, et „gripiga kaasneb kõrge temperatuur“. Kuid sellist epideemiat nagu  “kõrge temperatuur“, pole olemas!

Nii oli sinnamaani, kuni Gottlibi uuringud maandusid ülemuste lauale sealsamas Profülaktika ja Kontrolli Keskuses. Keskus oli just sel ajal astunud raskelt „ämbrisse“ nn „sea gripiga“. See on eraldi lugu, kuid meenutame lühidalt.

 

1976. ateatas direktsioon, et ilmus uus viirus „sea gripp“, mis varsti hakkab ameeriklasi niitma vasakult  ja paremalt. Sellega saadi suured rahad vaktsiini väljatöötamiseks ja totaalse vaktsineerimise alustamiseks. Vaktsineerimist veendi tegema 50 miljonit ameeriklast, kuni äkki avastati, et mingisugust viirust polegi ja et vaktsiin omab võimsaid kõrvalmõjusid, millest tuhanded said tugevad närvikahjustused ja paralüüsi. Riik kulutas kohtulahenditele umbes 100 miljonit dollarit.

Astudes „sea gripiga“ ämbrisse, haaras Keskus kahe käega AIDSi järele. Kiirelt otsiti viirus, mis „tõenäoliselt“ kutsub esile AIDSi ning nimetati see inimese omandatud immuunsusdefitsiidi viiruseks HIViks. Loodi HIVi testimise tehnoloogia ja läkski lahti AIDSi haigete „tootmine“! Ja finantseerimine – 2 miljardit „rohelist“ aastas!

Paljudel ausatel teadlastel tekitas selline alatu posimine vastikust. Nad tõestasid, et mingisugust viirust pole, et test fikseerib ainult antikehade hulka organismis. Testimine annab positiivse tulemuse (so avastab „viiruse“) tuberkuloosi, reumatismi, levinud skleroosi puhul ja veel paarikümne haigusega. Lisaks, peale vereülekannet ja  kaitsepookimist. St peale organismi normaalsesse töösse sekkumist. Sellele sekkumisele vastab organism antikehade väljatöötamisega, mida siis HIVi test leiabki.

Mõelge sellele absurdile: üle miljoni inimese, kellel HIV 15 aastat tagasi leiti, pole siiani haigestunud  mingisse  AIDSi  ja  vastupidi   pooleteisele miljonile  haigele  kleebiksid  arstid  hea meelega AIDSi, kuid test ei taha HIVi näidata!

Ungari  arst  Antel  Makk  avaldas  intervjuus:  „Enamus  aidsidiagnoose  ei  põhine  viiruse avastamisel  vaid  Üleilmse  Tervishoiuorganisatsiooni  otsusel  kleepida  sellele  need  kliinilised sümptomid nagu kaalukaotus, krooniline kõhulahtisus, temperatuuri tõus”.

Aga värskeimatest andmetest, mis trükitud ühes autoriteetses inglise meditsiiniajakirjas „The Lance“: Jaapani arstid, kes Ghaanas töötasid, testisid HIVi 227 aafriklasel, kellel seni oli tunnis- tatud AIDS nendesamade sümptomite alusel. Rohkem kui pooltel ei tuvastatud HIVi!

Nüüd on selge, kust Aafrika riikides võetakse need miljonid „aidsihaiged“, need 10 või 20% rahvastikust!  Kõhulahtisus, kaalukaotus, temperatuur? sammu marss testimisele! HIV-reaktsioon on positiivne? – hurraa, haige! Järgmine!

Ülemaailmne  Tervishoiuorganisatsioon  on  selle  söödaküna  külge  end  sedavõrd  kõvasti imenud, et teda pole võimalik sellest lahti rebida. Tokio konverentsil kurtsid selle esindajad, et finantseerimine on vähenenud $90-lt miljonilt armetule 70-le miljonile. Kuid on ju vaja ka vaeseid riike aidata, selleks ei jätku! Millele siis,  kuidas arvate, kuidas raisatakse need miljonid? Põhiliselt ...preservatiividele!

Niisiis, miljonid aafriklased põevad; surevad malaariasse, tuberkuloosi ja suurde haiguste buketti,  mis  seotud  antisanitaarsuse,  nälja,  ülikuuma  kliimaga   st  raskete  elutingimustega. Varem oli isegi spetsiaalne termin „vaesuse haigus“. Kuid meid tahetakse veenda, et tegelikult põevad  ja  surevad  nad  millestki  salapärasest  alistamatust  epideemiast,  millest  päästab  vaid preservatiiv.  Ja  tähendab,  pole  vaja  saata  toitu,  arstimeid  ühiskondlikest  tõbedest,  pole  vaja tuberkuloosi vaktsineerimisi, pole vaja ette valmistada kohalikku meditsiinipersonali ja üleüldse korraldada tervishoiusüsteemi vaid on vaja saata miljardeid kirevates pakendites preservatiive.

See poliitika pole suunatud müütilise AIDSi vastu. Järgitakse hoopis teist eesmärki elanikkonna  vähendamist, et „tsiviliseeritud” maailmale ei langeks must laine. Sellega lüüakse kaks kärbest ühe hoobiga: väheneb sündivus ja „edukalt“ kasvab suremus sellestsamast tuberkuloosist ja teistest „vaesuse haigustest“.

Nüüd töötatakse sellesama tehnoloogiaga kõigis arengumaades. Siin on poliitika ja ökonoomika seotud ühtsesse tervikusse. Perspektiivis on AIDS efektiivne instrument ühiskonna kontrollimiseks. Sest igat inimest on  võimalik viia diagnoosimisele, sealt edasi „sundravile“, isolatsiooni ja surma. Niisiis: „karistav psühhiaatria“ puhkab võrreldes nende totalitaarsete rõõmudega, mida on oodata „võitlusest AIDS-iga“.

Kuid tuleme poliitika juurest tagasi ökonoomika juurde. Selge, et AIDSile ja sellega võitlusele  aplodeerivad  preservatiivide tootjad? Kuid on ka teised selle bisnessi edukad mängijad. Näiteks farmaatsiakompanii Burroughs Wellcome, mis toodab aidsiravimit AZT, tuntud samuti kui „Zidovudin Retrovir“.

See on väga huvitav ravim. HIV oli „avastatud” 1984, kuid juba 1986 teatas kompanii, et on leiutanud ravimi, mis 1987 ka müüki saabus. Kõik on lihtne. AZT oli välja töötatud juba 70-tel võitluseks vähiga. Kuid selgus, et kõrgmürgine AZT tapab kiirelt vähihaige ning müüki see ei jõudnudki. Nüüd aga otsustati välja selgitada, mis  kiiremini tapab AZT või AIDS ja ühtlasi teenida tagasi raha, mis AZT arendamisse kunagi paigutati.

Duesberg väidab, et 10 kuni 50 tuhat inimest ei surnud AIDSi vaid AZT tagajärjel. See supervahend lõhub kõik rakud ilma mingi valikuta, eelisjärjekorras seedeelundid ja luuüdi. Uurimiskeskus KONKORD avaldas andmed, millest selgus, et AZT raviga ei elatud kauem nendest, kes seda ravimit ei saanud. Varsti, peale selle avaldamist, ajas veoauto alla selle publikatsiooni ette valmistanud peastatistiku.

Veel üks suur sotsiaalne grupp, kellele on AIDSi vaja nagu õhku homoseksuaalid. Loomulikult mitte  reahomod, vaid kõikvõimalikud homoseksualismi bürokraadid, kes „õudse AIDSi“ pealt teenivad. AIDSi konverentsil Berliinis peksis grupp homoseksuaale läbi teadlase Jane Santoni, kelle tehtud film tõestas, et  Aafrikas AIDSi polegi. Nende homode rongisõidu Berliini ja hotelliarved maksis kinni kompanii Burroughs Wellcome.

 

Veel üks huvitav kategooria narkokartell. Kui immuunsus laguneb viiruse toimel tähendab kogu häda  on süstaldes kui viiruse edastamise vahendites. Sellist mõtet surutakse meile pidevalt peale. Süsti puhaste süstaldega ja sa väldid AIDSi. Pole vaja olla õpetlane, on vaja omada vaid üht tuttavat narkomaani saamaks aru, et see on jama. Heroiin ilma igasuguse „AIDSita lagundab immuunsussüsteemi – süsti siis ennast kasvõi ülisteriilse süstlaga.

Võitlus AIDSiga see on näide üpilisest grandioossest lollitamisest, mis kaasaegses maa ilmas õitseb.  Ausate teadlaste vaatenurk väljendub väikesetiraažilistes teaduslikes kogumikes, mingites  ülikooli  ajalehtedes,  raadiosaadetes.  Samas,  kui  heldelt  kinnimakstud  „ametlikku“ propagandat viiakse läbi planetaarses mastaabis.

Ja lõpuks, sellele gigantsele valede veekeerisele on veel üks liitlane – rumal, ahne ja arg inimkond.

J. Lorents kirjutab raamatus AIDSist: „Paljud teadlased teavad AIDSist tõde“. Kuid on tohutu materiaalne huvitatus. Sõlmitakse miljardilisi tehinguid, õitseb AIDSiga seotud äri, jne. Seepärast teadlased vaikivad, saades sellest vaikimisest endale kasu. Selline on see rumal maailm, kus tõde pole isegi õpetlastele vaja. Sellist globaalset  hullust, rajatud kommertsalusele, ei tundnud isegi „pime keskaeg“.

 

Добавить комментарий

Защитный код
Обновить

Сейчас на сайте

Сейчас 119 гостей онлайн

C тебя не убудет